Koolilugu

All my sins away.

Koolilugu

Juhan Viiding

Kahe aastaga kasvasid rinnad,
muutus kõnnak ja kehahoid,
aga poiss, kes ta portfelli kandis,
oli ühteviisi lontu ja loid.

Nõnda lõppes see koolilugu,
nõnda lõppeski lapsepõlv.
Tollest ajast on alles jäänud
sügav sinine taevavõlv.

Ja kui taevas mõnikord tahab,
tuleb tunniks kõik tagasi,
too, tüdruk, too lõhn, üks tunne -
kõik, mis maha magasin.

Kas pole mitte armas?

~*~

Need luuletused. On helged ja ilusad. Viiding on hea. Preili Hirve kohta ütles mu ema, et pidi kehv olema. Lugesin muid tema asju, olid tõesti kehvemad. Aga see luuletus, millesse kiindusin, on raske ja keeruline, aga minu lemmik.. see on hea.

Vedamiste päev siis täna. :S
Oleks see ainult nii. Rääkimata sellest, et.. Ohh, ütlen siis kohe välja

SAKSA KEELE KIRJAND 3!!!!?!?!??!?! Mida *****?
Ma tegin eeltööd nädal aega, vigadeparandusi, parandasin kõike, TEGIN KÕIKE! Ja nüüd.. tulemus on kolm?! Ja sisu tühine neli?! Ma tegin kõik, mis õpetaja käskis. Minu vead olid.. grammatika omad.. Mul oli sama palju vigu nagu Solveigil.. ja tema sai nelja?
Kas ma olen siis tõesti nii halb.. mina, klassi kõrgeim tase? (ühes veel nelja-viiega)

Einoh, mis teha, saksa keel pole minu ala, minu tulevik.
Aga, kui ta seda pole, siis mida ma veel selles erikoolis teen?

Olgu, noh, kirjand ajas mind närvi. Kartsin, et vanemate käest sain võtta. Aga ema ei pahandanud, isa ka mitte.. Ma ei tea, nad peaksid mind sõimama, mõnitama.. Aga, miks nad seda ei tee? Kas nad näevad, et ma tõesti tegin tööd? :P

Igaljuhul. Peale kooli, pisut tusasena läksin Solveigi poole, et seal ühes temaga kunstikooli minna. Ja siis, lähme sinna.. Mind ei lasta lihtsalt klassi. Ma olen enne kah kolm-neli korda käinud.. Ja see õpetaja ütles, et ta ei saa õpetada, kui ma kah kohal olen vms.

Et siis.. Jahh..

Peale seda Hirve. Tahtsin Johannat näha, teda polnud. Keegi mängi mandoliini ja keegi kolmas kitarri - koos oli see imeline, oleksin tahtnud rohkem kuulata, aga märkasin, et selles pundis oli Edgar, ning tema lähedal ma olla ei soovi.

(Y) Sealt isa juurde Toompeale, talle töö juurde. Tal on mingi uus sekretär. Mingi blond eit. See ei teadnud, et mina olen mina (tema tütar vms). Ja siis ta vaatas mind sellise tülgastava näoga ja küsis: "Mis tahate?" :D

Ma olen unine, väsinud. Aga.. lõbus on.

~*~

Killukesi lapsepõlvest

"Ühel ilusal hommikul, kui lumi juba sulas ning kevad oli jõudmas meie väikese Eesti pinnale, paistis päike ka minu tuppa ning ajas unes pisarad silma.
Isa ajas mu üles sellel hommikul, tavaliselt ta nii ei teinud. Ta tuli minu tuppa, istus ja ütles:
"Kullake, ma pean sulle nüüd midagi rääkima." Ma kuulasin teda huviga, see oli pühapäev, mäletan päris täpselt. "Ma lähen nüüd ära," ütles ta, olin harjunud, et ta käis tihti väga-väga pikaks ajaks tööreisidel, kuid tuli alati tagasi. "Millal sa tagasi tuled?"
"Ehk aasta pärast, ehk viie aasta pärast, võib-olla mitte kunagi, kurat seda teab.."
"Miks? Ära mine, ma igatseksin sind." Ma ehmatasin hirmsasti ning kallistasin teda väga kõvasti, ma ei mõistnud sellel hetkel, mis toimub või, mida tähendab minu ja minu ema tulevik, kuid sain siiski aru, et midagi on valesti.
Ema ilmus minu toa ukse peale. Ta vaatas meid kallistamas ning puhkes härdalt nutma. Ning tuli isale lähemale ning langes talle kaela.

Hiljem seletas isa, et tema ja ema ei armasta teineteist enam nii nagu varem ning isa lahkumine on vältimatu.

Kord läksime vanema juurde, kes elas väikeses, rohelises majakeses. Kui tuppa jõudsin, võtsin kummikud jalast ja tervitasin vanaema. "Mine üles mängima, mul on sinu isaga tähtsad tööjutud," vaatas ta mind oma hallide ja tõsiste silmadega.
Jooksin trepist üles, kuid ei läinud mängima. Kuulasin vaikides pealt. Ma ei mäleta just palju, ma ei kuulnud just palju. Aga see lause jääb mind igavesti kummitama.
Vanaema värisev hääl ja sõnad: "Vaata, et sa enam kunagi minu tütrele nii haiget ei tee." "

- killud

Milline valu. Ma tean seda tunnet, kui üks pool jääb väga-väga pikaks ajaks ootama ja lootma, et äkki tuleb see teine õnnetu veel tagasi.