Uhh, he licks me like a rockztarr!!1

All my sins away.

Täna on nii hall päev, kus mind keegi ei vaja ja ma olen väga üksi.
Üks halb asi juhtub teise järel.
Ja ma ei viitsi kohe üldse mitte igipositiivne olla. :P

Vene keel - hullus, kui alguses tundus õpetaja tore ja tähestik hurmav, siis nüüd on õpetaja näidanud oma nn. tõelist palet ja jäänud on ainult tähestik.
Sain täna sõimata, mis ma ka ei teinud. Tegelikult pole viga minus, kui e-koolis on hoopiski teised töökäsud kui õpilastel päevikusse lastakse kirjutada. Ning, kuna ma eelmise tunni puudusin, siis on suht suva.
(Y) Ma pidin lugeda oskama kolmele. Well, kui arvestada seda, et Solveig luges minuga samal tasemel ja ta sai viie miinuse, siis küllap ei meeldi kellelegi lihtsalt minu nägu. :D
Õppida jäi ka selles õnnetus vene keeles nii meeletult palju. Ma pole kunagi nii mahukat kodutööd teinud. lõpetada kaks harjutust, tõlkimine, teha suuliselt harjutusi (lehekülg) ja siis veel möla-möla-möla.
Kasutasin osavalt oma haigust ära ja ei läinud kehalisse. Läksin raamatukokku ühes Solveigiga ja tegin vene keele kodutöö mingilmääral ära.

Saksa keele arvestushinde kirjalik osa 3?!?!?!?! Einoh, okei.. ma mõistan, ma tegin jumalast haledalt lohakalt ja valesti, aga kolm tööd oleks pidanud kokku andma nelja.. sest, ma tegin need ära. Ja sisukalt. Ning see pole ainult minu häda, et mul käänamine meelest kadunud on aasta alguses. Sõnavara oli vähemalt peaaegu, et õige.
Olgu, aga suuline osa on viis. :) Arvestuslik 5. :) Õpetaja lubas mulle, et kui klassikirjandi hästi kirjutan, siis ei muutu see kirjalik 3 nii tähtsaks. Ma tahaks esimese veerandi VÄHEMALT nelja saada, kui mitte rohkem.

Halb ilm. Solveigil kõhuvalu ja halb tuju. See ajab mu piinlevasse tühjusesse. Haana? - Haige.
Teised? - Ave on haige, Anna-Liisa on haige. Siis on väga-väga-väga igav koolis olla.
Õpetajad? :D - Mumma on haige, meil jääb juba teist nädalat eesti keel ja kirjandus ära. (Y)
Reedel peaks olema 4 tundi, sest kunsti ei toimu ja kirjandust samuti - õpetajaid pole.

Ma täna mõtlesin sellele, kuidas ma mõne eesmärgi olen täide viinud. Kõndisin vahetunnis poe juurde ja äkki tuli meelde.. Ma mäletan eelmist klassi, kui mul oli vaja kehalises teha ära hundiratas, et võimlemiskava viis kätte saada. :D Ja, ma polnud elus hundiratast teinud.
Aga, läksin matile ja hakkasin harjutama. Alguses oli hirm, aga kui hirmust üle sain, ajasin jalad ka sirgeks, siis polnudki nagu häda.
Ja see, kuidas ma nii kaua kurku lasin vett, kuni ma enam ei vajunud põhja ujudes, see oli küll kuus-seitse aastat tagasi, aga siiski.
Ayee. Ja see, kuidas ma saksa keeles kolm aastat jutti nii tohutult vaeva nägin, et lõpuks sain kolmanda aasta tasemetöö hinde viie ning töö oli 102%. xD
Ja eelmine aasta saksa keeles, kus ma nädal aega enne eksamit õppima hakkasin tõsiselt. Mul oli kolmeseis. Ja mul oli klassi parim töö. 96%, ilus viis.

Vihm teeb mõtted nostalgiliseks. Ajab mõtlema sellele, mis oli, mis on ja, mida enam pole.
Ma vajaks tähelepanu praegu, sessuhtes, kedagi, kellega rääkida agaralt. Ja jutustada talle sellest, mida ma mõtlen.
Ja mitte nii, et vastaja ainuke vastus oleks mingi nõme jaatav sidesõna või muu släng.

Ahjee, silm sai selgemaks ja mõte sirgemaks - hall tuju kadus ära kohe peale seda, kui sain rääkida, miks ma sellist ilma, seda päeva ei salli.

Tegelikult peaksid seda sina tegema, mitte minu blogi. Sa tead küll, kellest ma räägin, eks ikka sinust. Sa peaksid toetust avaldama ja pärima mu tegemiste kohta, mitte ütlema: "Ma ei küsi, siis see tuletab sulle seda vahejuhtumit meelde." Aga, kuna sa lihtsalt "peaksid", siis ei saa ma midagi sundida. Kõik hästi üs.

Heh-heh-haa.

...

Ikkagist, näed, kui hea asi blogi on, kui SINA huvi ei tunne.

Ole rahulik, ma mõtlen seda tõsiselt, aga ütlen poolnaljaga.

!*! <..< see näeb välja nagu õnnetu jänku. ma ei tea, mis otsast.