Tahaksin tantsida sügist valssi

"See rumal inimeseloom, kes ei taipa elu väärtust, ei armasta inimese malbet häält ning ei hooli unistustest, on justkui kivikuju, kelle on tellimustööna meisterdanud kangur, sama emotsioonitult kui selle kuju olemus.

Ohh, kuidas ma ihaldaksin, et kõik need rumalad, kes esitavad tingimusi ja nõuavad makse millegi nii tingimusteta ja kauni eest, nagu inimsõprus, mõistaksid lõpus, et inimlooma mõistus vajab sõpra ja kaaslast ning üksinda looklemine ja seiklemine, lõpeb valuga hinges ja südames.

Murest rasked, peenikesed ja vaevatud kurejalad, kukuvad õigepea kokku, kui inimene elab päevast-päeva maskeraadimaski varjus ja mängib teiste ees üht lõpmata pikka näitemängu lõputust õnnelikust lõpust. Ning jalgade murdumine, muudab inimese abituks. Ja, kui ta siia avastab, et temas ei leita väärtust sellise tumedanäolisena, nagu ta on, mõistab ta ka, et on igavesti üksi jäetud nende poolt, kes pooldavad tingimustega armastust ja sõprust. Ning üksikuna, abituna, roomab ta mööda maailma, lootes, et leiab siiski selle, mida ta nii meeleheitlikult kogu aja jahtis. Ja, kui ta seda ei leia, otsustab ta, et tema elus pole enam mõtet. Ning ta on kaotanud kõik.

Kuid mõnikord juhtub seda, mida iialgi käest ei tohiks lasta. Selle haavatud inimlooma juurde kõnnib keegi, kes ei taha tingimusi ning soovi tasu. Ta tuleb üldjuhul ühest ilmakaarest, etteteatamata ning võtab selle murelooma käed ning ütleb talle, et temaga ei pea ükski murtu olema õnnetu. Ta aitab tal tõusta ning edasi kõndida. Ning ei jäta teda. Kas siis poolehoiust, solidaarsusest või lihtsalt hoolivusest ja armastusest. Need kaks kõnnivad pikki ringe, enne, kui mureloom mõistab, et ta suudab ise edasi jalutada ning soovib lahkuda.
Ja, kui ta lahkub, ei leia ta enam kunagi tagasiteed, tema uhkus ei luba tal naasta. Kuid see Keegi jätab samuti armuvalus, tuikava ning mureliku peaga kõndiva murelooma üksi. Ta kõnnib edasi, otsides järgmist.

Kuid iga sellise ärapõlgusega mõistab see Keegi aina rohkem ja rohkem, et ühel hetkel kukub tema maailm ise kokku. Ning siis peab juba tema ootama seda, kes aitaks teda jalule.

Mõelge oma sõnadele, need on tihti mõtlematud.
Mõelge oma tegudele, need on tihti tahtmatud.
Mõelge, et te ei saa tagasi asju, mille olete käest andnud.
Mõelge, et te ei teeks otsuseid, mis hiljem teid murravad."

- Ühe filosoofi "Eluköitest"

Väsinud. Reedel Rootsi.
Ma arvan, et kui saan paar päeva väikese koormusega koolis käia, olen tipp-topp korras jälle. :D
Mu tuba on külm, külmavärinad, ehk jään haigeks.

Kes teab, see küsib, et kuidas ma jõuan?

Aga, kuidas siis teised jõuavad ja mina ei jõua? Peab jõudma ja harjuma mõne uue ja vana asjaga.
Ning peab õppima lahti saama mõnest joonest, mis vormivad minust minu.

"Kuninglikult untust" - kõik ennastotsivad noored tüdrukud, lugege, leiate ka elumõtte.

Kehv raamat oli. :D