Esimene lumi

All my sins away.

Lumi sadas maha. Ma uinusin ju lumetult ja magasin unetult. Ja, kui tõmbasin kardina eest, nägin valgust ja märkasin lund. See oli ehmatus, sest ma arvasin, et kui ärkan, näen ma tavalist pruunikat ja pisut halli vaatepilti.

Valge ongi nagu uue tsükli algus. Talveaeg on alanud ja tuli ka lumi.

Mu aknal põleb küünal, et mälestada neid, keda ma kunagi ei tundnud. Kuldarit ning vanaema Leidat. Leida oli minu isa vanaema ning temale kõige kallim inimene aastaid.
Kuldar oli mu isa klassivend ja parim sõber, kes hukkus Vene sõjaväes teadmata põhjustel.
Ma mälestan oma südames ka teisi, kelle nimesid ei nimeta. Ma ei tundnud ka neid, kuid tean, et nad oleksid rõõmsad, kui teaksid, et mina, neile vägagi võõras, kuid nende lähedastele tähtis, mõtlen nende hingedele.

Ja viiruk põleb, ning mu tuba on täis õrna kookoselõhna. Ma loen ning vaatan telekat Eesti elektri ajaloost.

"Anna mulle (Song for Lovers)":

Mu rõõm, sina külmusid, avasin silmad, kui lumi meid sinuga kattis. Ei leidnudki me teineteist, meid lumelaam endasse mattis.

Huvitav raamat. Räägib vene noorte elust, see on päris räige. Omamoodi, täiesti.
Lõpetasin eile ka Otorid, nüüd kohe on vaja uut raamatut alustada, Otoride viimane raamat. Nimetu on vaja veel läbi lugeda, mitte otseselt vaja, aga ma pean ennast kokku võtma. Pole hetkel just erilist tuju seda juttu uurida.

Heh, ma näen üle aasta, et minu kass magab radikal. Ta on soojal radiaatoril, ja nurrub - imeline.
Õhtul kinno Vintsuga ja peale seda Haana juurde.

Vistrikutevaba päev, nägu on sile ja puhas. Tahab keegi katsuda? Tulge ja silitage mind ning olge õrnad.